______________________________________________________________________
Mulle meeldib Virginia Shea netiketi 4. käsk: Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Üsna tihti võib märgata, et mõtteavaldused on liiga pikad, kuid mitte seetõttu, et vastus on põhjalik või kirjutaja mõte uitama läinud, vaid vastaja on udupea. Kuna mind ennast see häirib, siis püüan ise lähtuda kirjutamata seadusest, et vastus või kommentaar olgu nii pikk, kui vaja ja nii lühike, kui võimalik.
Mõnikord kuivab vastus päris kokku ja tekib küsimus, kas sellist ühe-kahesõnalist kommi üldse on vaja postitada. Esiteks ei tundu see kuigi viisakas vastata pikale teemaarendusele paari sõnaga ja teiseks jääb alati küsimus, kas maailmas muutub midagi, kui minu arvamus mu enda teada jääb? Asjades, kus see midagi ei muuda ega mõjuta, ei ole ma juba ammu aktiivne oma arvamuse avaldaja.
Erandolukordi siiski esineb, nagu näiteks praegune õppeaine, kus toimub punktiarvestus. Kuna vähesed teemad on sellised, mis mind tõepoolest kõnetavad (siinjuures vabandan kõigi blogijate ees!), siis püüan pigistada endast siia-sinna mõned kommentaarid. Eesmärk on puhas omakasu - saada punkte, aga teenida need välja ausalt.
Netiketi "hea näitena" võin tuua e-kirjavahetuse ametiasutustega. Olin kord sunnitud ajama asju kohtuga ja ma ei ole enne ega pärast seda näinud nii palju vaeva vastuse kättesaamisega. Ühest küsimusest kasvas välja terve kirjavahetus, mis koormas nii mind kui vastajat. Vastuskiri sisaldas praktiliselt kogu ajaloo ja lõppes viitamisega seadustele. Minu kui kodaniku jaoks tähendas see suurt ajakulu, lisatööd ja konsulteerimist juristiga. Lõpuks katkes mul kannatus ning palusin vastata ühe sõnaga: jah või ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar