Vali üks suurematest IT-turvariskidest (võib võtta tekstist, aga võib ka kirjeldada mõnda muud) ja analüüsi seda ajaveebiartiklis. Mida tuleks "Mitnicki valemi" kolme komponendi (tehnoloogia, koolitus, reeglid) selle maandamiseks ette võtta?
__________________________________________________________________________
Mitnicki valemit võiks nimetada turvariski seaduseks: see koosneb kolmest komponendist (tehnoloogia, koolitus, reeglid) ning turvariskiks on komponentide korrutis. Seega, kui üks tegur on null, on seda kogu tulemus. Kas kolmest komponendist piisab? Reeglid on suhteliselt ümar mõiste, kuna pole päris selge, kas see mahutab ka inimliku rumaluse, mida samuti igal sammul leidub.
Näiteks sularahaautomaadid on Eestis olnud kasutusel vähemalt 20 aastat. Hea tava (või sisetunde) järgi ei võta inimesed kobarasse ümber kliendi, kes parajasti parooli sisse toksib või raha välja võtab. Samas esineb juhtumeid, kus sulle lausa selga või kõrvale trügitakse. Olen mõnikord märkuse teinud, aga ei saada aru, et on midagi valesti tehtud. Kas selle kohta on koolitust vaja? Tundub küll, aga nagu iga koolitusega, ikka on neid, kes ei saa aru.
Võiks arvata, et vähemalt sularahaautomaatide paigaldajad on asjatundlikud ja paigalduse kohta on olemas mingid reeglid. Aga vist ei ole, sest kuidas muidu seletada olukorda näiteks Solarise keskuses, kus automaadid on keset saali kõikide pilgu all. Praktiliselt võivad kõik näha su parooli ja kaasa elada kupüüride lugemisele. Sama probleem on makseterminadega kauplustes - ei mingit privaatsust ega varjatust. Oodata, et keegi pea kõrvale pöörab, on lootusetu.
Stagnaajal, umbes 30 aastat tagasi, oli mul võimalus käia Inglismaal. Ainsad järjekorrad, mida nägin, olid bussipeatustes - ikka selleks, et bussi sisenemine käiks selles järjekorras, kes kuidas peatusesse saabus. Meil toimiti nagu metsas - esimene oli see, kel rohkem jõudu trügida. Ja nii on see jäänud tänase päevani. Tundub, nagu oleks siitmaa rahval peast puudu mingi oluline kruvi - ma pole sugugi kindel, et Mitnicki valem siin midagi muudaks.
Näiteks sularahaautomaadid on Eestis olnud kasutusel vähemalt 20 aastat. Hea tava (või sisetunde) järgi ei võta inimesed kobarasse ümber kliendi, kes parajasti parooli sisse toksib või raha välja võtab. Samas esineb juhtumeid, kus sulle lausa selga või kõrvale trügitakse. Olen mõnikord märkuse teinud, aga ei saada aru, et on midagi valesti tehtud. Kas selle kohta on koolitust vaja? Tundub küll, aga nagu iga koolitusega, ikka on neid, kes ei saa aru.
Võiks arvata, et vähemalt sularahaautomaatide paigaldajad on asjatundlikud ja paigalduse kohta on olemas mingid reeglid. Aga vist ei ole, sest kuidas muidu seletada olukorda näiteks Solarise keskuses, kus automaadid on keset saali kõikide pilgu all. Praktiliselt võivad kõik näha su parooli ja kaasa elada kupüüride lugemisele. Sama probleem on makseterminadega kauplustes - ei mingit privaatsust ega varjatust. Oodata, et keegi pea kõrvale pöörab, on lootusetu.
Stagnaajal, umbes 30 aastat tagasi, oli mul võimalus käia Inglismaal. Ainsad järjekorrad, mida nägin, olid bussipeatustes - ikka selleks, et bussi sisenemine käiks selles järjekorras, kes kuidas peatusesse saabus. Meil toimiti nagu metsas - esimene oli see, kel rohkem jõudu trügida. Ja nii on see jäänud tänase päevani. Tundub, nagu oleks siitmaa rahval peast puudu mingi oluline kruvi - ma pole sugugi kindel, et Mitnicki valem siin midagi muudaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar